Wise’i uuendusliku äriidee võitja Drycycle: sadulakotid, mille peale keegi polnud tulnud

Kes oleks arvanud, et vihmane päev Taani väikelinnas, pastakavaba kool, taaskasutatud asjade trend, ükssarvik ja otsekohene mentor teevad kokku midagi, mida seni pole meie turul nähtud?

Kui Rasmus pärast tunde koolist välja astus, sadas jälle vihma. Taani suurimal saarel asuvas Silkeborgi linnas oli juba viimased kaks nädalat kallanud nagu oavarrest. Silkeborg on Pärnu suurune linn, kus Rasmus veetis koroonaeelse aasta vahetusõpilasena. Talle endalegi üllatuseks said just see sajune päev ja vettinud jalgratas talle saatuslikuks.

“Tulin koolist välja ja vaatasin, et mu ratas on jälle läbimärg,” meenutab Rasmus. “Seda on tõeliselt tüütu varrukaga kuivaks nühkida. Mõtlesin, et mul võiks olla rattasadulakate, mis on kogu aeg ratta küljes ning mille saaks lihtsalt maha võtta ja minema sõita. Varrukas jääks kuivaks, aega läheks vähem ja oleks igatpidi mugavam.”

Vanast märkmest sai äriidee
Kaks aastat hiljem sobras Rasmus vanades telefonimärkmetes ja leidis ammuse mõtte üles. Vahepeal oli ta kahe sõbraga otsustanud luua õpilasfirma ning rattasadula märg kogemus Silkeborgi kooli ees leidis oma õige koha - otsustati hakata tegema jalgrataste sadulakatteid. Aga mitte lihtsalt katteid, vaid ka sadulakotte, ning seda kõike keskkonnasõbralikult, kasutades tootmisülejääke.

Nii sündis õpilasfirma Drycycle, mis äsjasel õpilasfirmade laadal mitmesaja seast silma paistis ning Wise'i uuendusliku äriidee auhinna pälvis. Kusjuures Drycycle pälvis tänavusel laadal kõige rohkem auhindu. “Taaskasutatud materjalidest veekindel sadulakott kinnitub sadula külge. Seal saab hoida näiteks telefoni, võtmeid ning muid isiklikke asju,” tutvustab Rasmus Drycycle’i toodet.

Drycycle’i (katsu hääldada nagu “bicycle”) lõid Tallinna 21. Kooli 11 B kolm klassivenda. Programmeerimishuvilisest muusik Chris-Rico Lang vastutab tootmise eest, rahvatantsijast finantsjuht Henry Kask jälgib, et numbrid klapiksid ning nooraktivistist turundusjuht Rasmus Riim hoolitseb toote hea maine eest. Kõik nad sõidavad ise rattaga ning peavad oluliseks planeediga sõbralikult ümberkäimist.

Pastakavaba kool Taanis
Küsimusele, kuidas ta ikkagi Taani sattus, vastab Rasmus, et ta lihtsalt tahtis saada osa heaoluühiskonnast: “Kõik on puhas, inimesed on rõõmsad ja õnnelikud,” selgitab ta unistavalt.

Aasta esimese poole veetis Rasmus peamiselt vaatlejana, sest keelt ta veel ei mõistnud. “Taani kooli eripära on see, et kõik tunnid viiakse läbi läpakaga ja õppematerjalid asuvad veebis. Terve õppeaasta peale kirjutasin paberile vaid kaks korda – matemaatika tunnis,” meenutab Rasmus ja ütleb, et kuigi käsitsi kirjutamine on oluline, on osaliselt ülesandeid hea teha ka arvutis.
Suureks plussiks võrreldes Eesti koolidega peab Rasmus Taanis standardiks olnud grupis töötamist. “Siin töötame pigem individuaalselt, aga koos arutamine ja lahendamine aitab kaasa suhtlusoskustele. Lisaks mäletan sealt ainult nutitahvleid. Kriiti ei märganud ma kuskil ja klasside vahel käisid ringi õpetajad, mitte õpilased,” on Rasmus Taani süsteemist vaimustuses.

Taanlaste suur jalgrattalembus jäi Rasmusele külge ning tänagi on ta üks vähestest, kes igal võimalikul juhul koos väikevennaga 21. Kooli väntab. Äriideed mõeldes oli talle tähtis keskkonnamõjude vähendamine. Alguses oli noortel idee luua sensoritega prügikastid, mille järgi prügifirma teab, millal neid on vaja tühjendada.

Sadulakotid, diivanid ja telgid
Poisid avastasid, et sadulakotte ja -katteid küll müüakse, mitte aga taaskasutatud materjalist ja mitte koos. Enamus neist pärit Aasiast ning sisaldavad plasti, säästlikult valmistatud koos sadulakattega kotti aga turul pole.

Tootmise käima lükkamine ja õigete abiliste leidmine võttis oma aja - neil oli vaja õmblejat, välja töötada tootejoonised ja leida sobiv materjal. Kiirelt jõuti diivanitööstuseni: “Helistasin ja kohe pakuti, et tule lattu, anname sulle paar kotti kangajääke. Kokku oleme täna sealt toonud ligi 400 kg tekstiili,” arvutab Rasmus kilosid.

Siiski ei lahendanud diivanitööstuse jäägid olulist probleemi - kuidas sadul ikkagi kuivaks jääks? Vaja oli vetthülgavat materjali.

Esiti mõtlesid poisid purjeriide peale ning asusid Facebooki purjetajate gruppides vanasid purjeriideid otsima. “Purjetajate grupis soovitas keegi meile hoopis telgiriiet. See on õhuke ja vettpidav. Leidsime kiirelt firma, mis oligi nõus meile testimiseks paki saatma,” tutvustab Rasmus esimesi edusamme.

Kui alguses ilmus Drycycle nime alt üks nahast ja kolmes värvis diivanikangast sadulakotti, siis uue materjaliga lisandus valikusse üheksa värvi, mille seas on esindatud ka naturaalne nahk, kunstnahk, mustrilised materjalid, erksad ja pastelsed värvid.
“Liigume järjest rohkem eritellimuste suunas. Me ei soovi teha suurt kogust, kuna ületootmine pole keskkonnasõbralik. Tootmine võtab meil maksimaalselt 20 päeva ning tellimused saadame kohale DPDga, mis on Eestis kõige süsinikuneutraalsem valik,” teab Rasmus.

Kuidas müüa?
“Nüüd oleme selles seisus, kus esimesed tooted on välja müüdud,” rõõmustab Rasmus ja lisab: “Enne õpilasfirmade laata saime valmis veebilehe, e-poe ja uue kollektsiooni. Esimene müük toimus juba kolm minutit pärast väljatulekut ning ka laadal läks müük päris hästi.”

Koos veebi ja e-poe avalikustamisega ehitasid poisid hoolega ka Instagrami, kirjutasid Facebooki rattagruppidesse ja postitasid TikTokis videosid - kõikidel on tänaseks tuhandeid vaatamisi. “Üks TikToki video, mis minule tundub täiesti sisutühi, sai meil 15 tuhat vaatamist,” ei suuda Rasmus siiani imestust varjata.

“Usume, et inimesed peaksid iga päev oma ökoloogilise jalajälje vähendamisesse panustama. Üks viis selleks on kasutada jätkusuutlikuma transpordivahendina jalgratast. Tahame muuta rattaga sõitmise mugavamaks, olenemata ilmast, et innustada kõiki rohkem rattaga liiklema,” jagab Rasmus Drycycle’i motivatsiooni.

Ükssarviku eeskuju innustab tegudele
“10. klassi alguses olid ettevõtlusõppe kaudu osad tunnid Wise'i poolt. Mäletan videoid Eesti ükssarvikutest – see oli väga inspireeriv ja andis hoogu juurde. Just see, et tegelikult suudab iga eestlane ükssarviku ehitada,” meenutab Rasmus Wise'i tehnoloogiamooduli tunde.

Poiste ettevõtlusõpetaja Epp Vodja märkas Drycycle'i suuri plaane ning pani nad paari mentoriga, kes kuulujuttude põhjal oli kõige väiksema filtriga. Tunni ajaga suunas ärikonsultandist mentor Hendrik Hindov poiste mõtlemise hoopis teise suunda: “Meie tahtsime hakata uusi tooteid välja arendama, aga mentor ütles, et kutid, selleks pole aega, pange kõik saadud raha sisse ja tootke aina juurde.”

Tänaseks on neil uus kollektsioon ja töötatakse kiirelt ning tellimuspõhiselt. “Mul on kahju, et kesklinnas nii vähe rattaga koolis käiakse. Kui ma 32. Keskkoolis käisin, siis rattaid oli nii palju, et trepi käsipuu oli neid paksult täis. 21. Koolis Raua tänaval seisavad koolimaja kõrval enamasti ainult minu ja minu väikevenna rattad, vahel mõni üksik veel,” loodab Rasmus innustada noorte rattakultuuri.

Loe, kuidas Wise'i noori ettevõtjaid ka 20 Under 20 võistlusega toetab ning uuri lisa Wise Next Generation veebist.